Uudised

Ruumiline planeerimine tekitab üha rohkem kirgi eelkõige tuulikute vaates. Kuidas võiks riiklikul tasandil soodustada seda, et arutelus ja otsustamises võetaks arvesse ka nende arvamus, kes seda häälekalt väljendama ei tõtta. Sellest RASKi partner Villy Lopman ning Pille Metspalu ja Heikki Kalle Hendrikson DGEst.

Arenenud riigid tavatsevad enne ehitamist või muud keskkonda oluliselt muutvat tegevust vajalikuks järgi mõelda, kas, miks ja kuidas asja teha. Selle teadmiseni on jõutud pika aja jooksul saadud kogemuste pinnalt, et kuidas toimib otsustamine jätkusuutliku ruumikasutuse üle.

Sisuline plaanipidamine on avalik ja laiapõhjaline, eesmärgiga anda otsustajale - volikogule või valitsusele enne tegutsema hakkamist piisavalt infot nii kavandatava tegevuse kui inimeste soovide ja murede kohta. Selle tulemusel kristalliseerub järeldus, kas ja kuidas on plaanitav tegevus vastavas asukohas elluviidav ja ümbritsevat ruumi väärindav. Kirjeldatud protsessi käigus selgitatakse samuti välja võimalused erinevate häiringute ja mõjude leevendamiseks. Eestis ja mujal läänemaailmas ruumilise planeerimise nime kandval protsessil on selged, (planeerimis)seaduses kirja pandud reeglid. Planeerimise kui protsessi vedajateks on koolitatud spetsialistid, kutsetunnistusega ruumilise keskkonna planeerijad.

Ruumiline planeerimine kui kommunikatiivne protsess

Ruumiline planeerimine on ajas kujunenud vastavalt ühiskonna vajadustele. Läänemaailmas on alates 20. sajandi lõpust toetutud kommunikatiivsele planeerimisteooriale, mille järgi on planeerimine olemuslikult koostööl põhinev protsess. Planeering ei ole üksiku visionääri müstiline tulevikuplaan. Kasutades Patsy Healey, hiljuti lahkunud Briti planeerimisteoreetiku ja -praktiku sõnu - hea planeeringulahendus ei saa sündida osapooli sisuliselt kaasamata.

Kaasava või veelgi selgemalt öeldes, osalusplaneerimise edukus ei ole iseenesest mõistetav ja automaatselt pingutuseta tekkiv tagajärg. Sisulise avaliku arutelu pidamine on väljakutse kõigile, sh õppinud ekspertidele. Saksa filosoof Jürgen Habermas, kommunikatiivse ratsionaalsuse teooria looja, toob välja kriitilis-ratsionaalseks suhtluseks vajalikud eeldused. Nendeks on arusaadavus (kodanik A eeldab, et see, mida ta ütleb, on kodanik B-le arusaadav); tõesus (see, mida A ütleb, peab olema faktiliselt tõsi); siirus (A-l peab olema siiras soov B-ga kommunikeeruda ja vastupidi) ja selge soov kommunikeeruda või veelgi enam, ühisele arusaamale jõuda. Planeeringuaruteludes ei pruugi need tingimused alati optimaalsel määral täidetud olla, mistõttu nõuab konstruktiivne dialoog sageli üliinimlikku pingutust. Kui Habermasi eeldustele lisada veel elementaarsed tegurid nagu lugupidav suhtumine ja asjakohasus, on pilt meie tänasest reaalsusest ärevaks tegevalt erinev.

Miks on avalikud arutelud nii keerulised?

Arutelukultuuri puudulikkus on murekohaks olnud juba aastakümneid ja mitte ainult Eestis. Lõhestunud ja kobarkriisi käes vaevlevas ühiskonnas on planeeringute arutelud muutunud kogunenud pingete kehvasti toimivaks ventiiliks. Konkreetse planeeringulahenduse sisulise arutamiseni sageli ei jõutagi, ka ei leita leevendust ärritust põhjustavatele suurprobleemidele. Tuulikute, tehaste, ilmajaamade ja kanalate vastasseisu taga on erinevad pettumused –regionaalpoliitika mured, usaldamatus avaliku võimu suhtes või midagi muud. Need kanduvad aruteludesse ja mõjutavad nende kulgu. Taastuvenergeetika puhul lisab õli tulle segadus ülesannete jagamisel – kas kaasnevaid mõjusid selgitavate uuringute tellimine on omavalitsuse või riigi ülesanne? Kas ettevõtjad üksi peaks tegelema Eesti looduskeskkonna uurimise ja seirega? Kas saab usaldada keskkonnaeksperti, kes teaduskirjandusele ja muu maailma kogemusele tuginedes on seisukohal, et mõjud ei ole olulised, on leevendatavad või ennetatavad? Kes üldse kannab Eesti kliimaeesmärkide täitmise tegelikku koormust, on see kohalik elanik, ettevõtja või riigi otsuseid rahastav maksumaksja? Tekkinud segadus loob lisavõimalusi nii kohalikeks valimisteks valmistuvatele poliitikutele kui lõhestumise süvendamise endale eesmärgiks seadnud jõududele.

Kuidas siis üldse arendusi kavandada?

Kuidas olukorda parandada? Keerulisele olukorrale kohaselt varieeruvad ettepanekud äärmusest äärmusesse. On kõlanud üleskutseid loobuda ruumilisest planeerimisest või vähemalt selle kohustust vähendada. Seda enam, et planeeringuprotsessid venivad aastaid ega anna garantiisid arendajatele ega inimestele. Tõsi, ehitisi saab ka lihtsalt projekteerida – konkreetses ruumis detailselt paika panna ilma avalikkust ja huvigruppe laiemalt kaasamata. On küll üldsuse keskkonnaasjades osalemise õigust nõudev Aarhusi konventsioon, kuid selle nõuded on täidetavad läbi keskkonnamõjude hindamise. See, mida ei saa mingil muul moel lahendada, on koha eripärasid ja pikka vaadet kokkutoov ning osapooltega läbi räägitud ruumilahendus.

Mida läbirääkimise tõhustamiseks ette võtta? Praktikas töötab hästi selge küsimuste kaardistamine, analüüs ja käegakatsutavad leevendusmeetmed, samuti tuulikute talumistasu lähedalasuvatele elanikele. Ka on juurde vaja koolitatud planeerijaid. OSKA uuringu kohaselt vajab tööturg aastaks 2032 vähemalt 90 uut planeerijat. Iseasi, kas isiklikud rünnakud planeeringuprotessis muudavad selle elukutse noortele atraktiivseks valikuks.

Laiendame planeeringumenetluse haaret

Vaatamata planeeringuprotsessi keerukusele ja mahukusele peitub selles äkki veel seni tähelepanuta jäänud võimalusi. Planeeringulahenduses nö ühiskondliku kokkuleppeni jõudmine toimub küll eri osapoolte jõupingutuste tulemusel, kuid need pingutused on mõneti rohkem menetluslikud ja õiguslikud kui ühiskondlikud. Planeerimise kulgu saaks hõlbustada näiteks planeeringu algfaasis kogu protsessi koordineeriva organisatsiooni ja süsteemi loomine. Selline õiguslikuma selgrooga ühendus (MTÜ, OÜ) toetaks ja aitaks avalikku võimu, et leida ja analüüsida probleeme laiemalt, tagada sisulisem dialoog, leida toetajaid ja suhelda kriitikutega.

Sellise koordineeriva organisatsiooni eesmärgiks oleks näiteks planeeringust puudutatute ja kasusaajate ringi täpsem ja laiem määratlemine, et tuua selgemalt pilti see, et kellele ja millisel määral võib arendus olla kasulik lisaks arendajale. Laua taga või lava peal oleks siis kõik huvitatud, seotud või puudutatud isikud. Selliselt peaks muutuma arusaadavamaks ja kuuldavamaks projektiga seotud plussid ja miinused. Tasakaalustatud tervikpildi puudumise probleem võiks saada selliselt lahenduse. Nii saaks suurendada aja- ja ressursimahuka planeerimisprotsessi ühiskondlikku kasu ja laiendada planeeringute väärtushaaret. Arendusprotsesside tulemuslikkus ja tasakaalustatus kasvaks ning ruumiline planeerimine säilitaks oma rolli demokraatliku ühiskonna olemusliku osana. Eesmärgiks on tasakaal erinevate huvide kõla ja esindatuse osas ruumiplaneerimises. Kõige selle tulemusel ei saa ega pea ükski kardetud ehitis iga hinnaga sündima. Küll aga võiks sündida ausam dialoog, mis viib paremate ruumiotsusteni.