Uudised

Veel hiljuti peeti töötajat töösuhte nõrgemaks pooleks. Eeldati, et ta ei tunne oma õigusi ega oska nende eest seista. Täna on olukord muutunud. Töötajate teadlikkus ja nõudlikkus, eriti töötingimuste paindlikkuse osas, on märkimisväärselt kasvanud, kirjutavad advokaadibüroo RASK partner Annika Vait ja jurist Helen Aluvee.

Samas ei ole tööõiguse regulatsioon suutnud nende muutustega sammu pidada. Tööandjad on sattunud keerulisse juriidilisse olukorda, kus ühelt poolt püütakse vastata töötajate ootustele, teisalt tuleb täita nõudeid, millel puudub tegelik eluline vajadus. Seega on Eesti tööõiguse regulatsioon jäänud oma nn vana aja jäikusega ajale jalgu. Õnneks viitavad viimased arengud, et lõpuks on alanud Eesti tööõiguse regulatsiooni kaasajastamine.

Viimase aja kõige olulisemad arengud

Muutusele viitavad mitmed jõustunud seadusemuudatused, mis arvestavad senisest paremini nii tööandjate kui ka töötajate vajadustega. Kõige märgilisem neist on töölepingu seaduse täiendamine paindlike tööaja kokkulepete sõlmimise võimalusega. See suurendab töökorralduse paindlikkust mõlemale poolele, sh saavad töötajad kujundada oma tööaega vastavalt isiklikele ja professionaalsetele vajadustele ja eelistustele.

Lisaks loodetakse, et paindlike tööajavõimaluste loomine vähendab edaspidi võlaõiguslike lepingute kasutamist olukordades, kus tegelikult tuleks sõlmida tööleping. See omakorda parandab töötajate juriidilist kaitset ning annab neile töölepingu alusel pakutavad riiklikud tagatised.

Samuti on nüüdseks jõustunud tööandjate poolt pikalt oodatud muudatus iganädalase puhkeaja regulatsioonis. Tähelepanu väärib ka alaealiste tööaja regulatsiooni muutmine.

Paindliku tööaja kokkulepped

Seadusemuudatus loob võimaluse, et tööandja ja töötaja saavad sõlmida paindliku tööaja kokkuleppe. Tegemist on täiendava võimalusega, mitte kohustusega, mis annab pooltele paindlikkuse, mida varasem töölepingu seadus ei võimaldanud. Nüüd on võimalik kokku leppida töötajale garanteeritud töötunnid ning täiendavate tundide maht, milles saab jooksvalt kokku leppida nii, et need ei muutuks ületundideks.

Paindliku tööaja kokkuleppe sõlmimiseks tuleb täita mitu tingimust. Töötaja tunnitasu peab olema vähemalt 1,2-kordne töötasu alammäär, kokkulepe tuleb sõlmida kirjalikult ning garanteeritud tööaeg peab olema vähemalt 10 tundi seitsmepäevase perioodi kohta. Oluline on ka see, et kokkulepitud põhi- ja lisatunnid kokku ei tohi ületada täistööajale vastavat töötundide arvu.

Töötajal on õigus lisatundidest keelduda. See annab talle vabaduse otsustada iga kord, kas ta soovib kokkulepitud minimaalset töötundide arvu ületavas mahus töötada või mitte. Kohustust lisatunde vastu võtta tal ei ole, ning nõusolek tuleb iga kord fikseerida kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.

Selline seadusemuudatus suurendab töökorralduse paindlikkust, mida vajavad üha enam mitte üksnes tööandjad, vaid ka töötajad. Lisaks loodetakse, et paindliku tööaja kokkuleppe võimalus aitab vähendada olukordi, kus töösuhte asemel kasutatakse võlaõiguslikke lepinguid, mis ei paku töötajale piisavaid sotsiaalseid tagatisi ega juriidilist kaitset.

Iganädalane puhkeaeg

Töölepingu seaduse muudatustega täpsustati igapäevase ja -nädalase puhkeaja regulatsiooni, et tagada õigusselgus pärast Euroopa Kohtu 2023. aasta otsust (C-477/21). Muudatused kinnitavad, et summeeritud tööaja arvestuse korral peab iganädalane puhkeaeg olema vähemalt 36 tundi järjest ning päevaviisilise tööaja arvestuse puhul vähemalt 48 tundi järjest.

Seadusemuudatus ei muuda puhkeaja pikkust, vaid sätestab selgelt, et Eestis jääb kehtima varasem, Euroopa Kohtu otsuse-eelne praktika: töötajale tuleb tagada igal nädalal vähemalt 36 või 48 tundi katkematut puhkeaega sõltuvalt tööaja arvestuse liigist.

Muudatuse tulemusena taastub varasem pikaaegne praktika, mille kohaselt tuleb tööandjal tagada töötajale igal nädalal vähemalt 48 tundi järjestikkust puhkeaega ning graafikuga töötaja puhul 36 tundi. See täpsustus kõrvaldab senise õigusliku ebakindluse ja arvestab tööandjate muredega, mis puudutavad töökorralduse paindlikkust ning võimalikke täiendavaid kulusid.

Alaealiste tööaja piirangud

Alaealiste töötamise regulatsiooni on hiljuti korduvalt muudetud. Huvitaval kombel liikus seadusandja esmalt ühes, seejärel vastupidises suunas: 1. septembril 2025 jõustunud muudatused muutsid alaealiste töötamise piirangud rangemaks, kuid veebruaris 2026 jõustunud muudatustega piiranguid omakorda leevendati.

Näiteks võimaldatakse põhikooli lõpetanud 15–16-aastasel või 17-aastaseks saanud alaealisel nüüd töötada täistööajaga ka õppeveerandi ajal koolivälisel päeval, tingimusel et alaealine ise seda soovib ja seaduslik esindaja annab nõusoleku. Samuti suureneb 7–14-aastaste noorte võimalus töötada koolivälisel päeval senisest rohkem tunde, mis pakub paindlikkust nii noortele kui ka tööandjatele.

Eesseisvad muudatused

Lisaks eeltoodule plaanitakse täpsustada töövaidluskomisjoni menetluse reegleid ning lihtsustada töötervishoiu ja tööohutuse reegleid. Plaanitavatel muudatustel on oma miinuseid, kuid üldiselt on selgem menetlus kõigi asjaosaliste huvides. Plaanitud muudatused vähendaksid nii tööandjate kui ka riigi halduskoormust, tegemata seejuures olulisi järeleandmisi tööohutuse või töötervishoiu nõuete kvaliteedis. Loodetavasti jõutakse nende muudatuste vastuvõtmiseni lähiajal.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et tööõiguse regulatsiooni kaasajastamine on saanud positiivse alguse. Nüüd on oluline jõuda edukalt ka järgmiste etappideni, mis omakorda võimaldaks ettevõtjatel püsida muu Euroopaga konkurentsis ning soodustada Eestisse välisinvesteeringute liikumist.