Tänapäeval tullakse iga päev turule sadade, kui mitte tuhandete äppide ja tarkvaralahendustega. Paljud neist on tasulised, kuid leidub ka ettevõtlikke tarkvaraarendajaid, kelle soov on, et nende poolt loodu jõuaks palju rohkemate inimeste kasutusse ja koguks tuntust üle maailma. Selle saavutamiseks on võimalik anda oma tarkvara kasutusse vabavaralitsentsi alusel. Ka Eestis on vabatarkvara väga levinud, sealhulgas on loodud vabavara koondavaid veebilehti kui ka korraldatud vabavaratalguid. Lisaks eeltoodule muudeti 2021. aastal riigivaraseadust, tänu millele on võimalik anda ka riigi poolt tellitud tarkvara avalikkusele vabaks kasutamiseks.
Mis täpsemalt on vaba tarkvara ja mis on teose vabavarana kasutusse andmise eelised?
Vaba tarkvara saab ilma piiranguteta kasutada, kopeerida, uurida, muuta ja levitada. Mõiste „vaba“ võib antud kontekstis hõlmata ka juurdepääsu tarkvara lähtekoodile. Vabavara kohta kasutatakse vahel ka nimetust libre software, FLOSS, FOSS või avatud lähtekoodiga tarkvara. Vabavaralitsentsi alusel üldsusele kasutusse antud tarkvaraks – mida paljud inimesed isegi ei märka – on näiteks Mozilla Firefox, LibreOffice, Linux, VLC Media Player ja paljud teised.
Oma teose tasuta levitamine võib tarkvaraarendajale kaasa tuua tuntuse kogu maailmas. Lisaks vabatarkvarale võivad inimesed ja ettevõtted olla huvitatud sama autori teistest – muuhulgas tasulistest – toodetest. Lisaks võimaldab see ühiskonnale tagasi anda, luues lihtsamaid, säästvamaid ja funktsionaalsemaid tarkvaralahendusi nii eraisikutele kui riigiasutustele. Kõige rohkem aga ehk paelub arendajaid see, et oma teose koodi kättesaadavaks tegemine võimaldab teistel tarkvaraarendajatel teost niimoodi edasi arendada, mille peale nad ise võib olla poleks tulnudki.
Kuidas oma loodud tarkvara sellisel viisil üldsusele kättesaadavaks teha?
Olles otsustanutud anda oma tarkvara üldsusele tasuta kasutusse, tuleb autoril otsustada, millise vabavaralitsentsi alusel seda teha. Populaarsemad neist on GNU üldine avalik litsents, GNU vähem üldine litsents, MIT litsents ja Apache litsents. Euroopas kogub aina rohkem populaarsust aga European Union Public License, mis töötati välja 2007. aastal ja mis on kättesaadav 22 Euroopa Liidu keeles.
Igal litsentsil on oma tingimused, mis määravad ära mis määral ja kuidas nimetatud vabavara võib kasutada. On kahte liiki vabavaralitsentse – copyleft ja permissive. Copyleft litsentsid on rangemad ja sätestavad, et teose levitamisel või muutmisel peab see toimuma samadel (vaba ja tasuta) tingimustel, mis esialgne litsents. See muudab ettevõtete jaoks vabatarkvara kasutamise ärilistel eesmärkidel praktiliselt võimatuks. Permissive litsentsi tingimused on hoopis vastupidised – kasutamine, muutmine ja levitamine on üldjuhul vabalt lubatud. Teose autor peab aru saama, mis on talle teose vabaks kasutamiseks andmisel oluline. Kas autori teosest või sellest tuletatud teost võib müüa? Kas tuletatud teose autor peab kaasama lähtekoodis tehtud muudatused? Kas autor tahab, et tema teosest tuletatud teos antakse litsentsi alusel kasutusse samadel tingimustel?
Tähelepanu tuleb pöörata ka sellele, kas ja kuidas on autor oma teoses teiste autorite teoseid kasutanud. Tihti ei tulda selle peale, et iga teise autori poolt loodud komponent, mida oma tarkvaras arendamisel on kasutatud, võib piirata seda, kuidas autor võib oma teost üldsusele kättesaadavaks teha. Näiteks võib tuua GNU üldise avaliku litsentsi, mille tingimused sätestavad, et tuletatud teose autor avalikustaks nii originaalkoodi kui ka tuletatud teose koodi. Seda selleks, et säiliks vaba tarkvara aluspõhimõte – vabatarkvara olgu vabalt kättesaadav ja tasuta.
Olles valinud autorile kõige sobivama litsentsi, tuleb teos koos litsentsitingimustega kättesaadavaks teha. Ära ei tohi unustada viiteid teiste autorite teostele ja nende teoste litsentsitingimustele, kui neid on. Vastasel juhul riskib tarkvaraarendaja autoriõiguste rikkumisest tuleneva nõude esitamisega nende vastu.
Ära tuleb märkida asjaolu, et andes oma teose vabavaralitsentsi alusel üldsusele kasutamiseks, ei piira autori enda õigust teost müüa või edasi arendada. Autor võib oma teose, sh uuendatud versiooni, anda kasutusse mis tahes litsentsi alusel – vaba- või kommertstarkvarana. Seega ei piira vabavaralitsentsi andmine autori võimalusi tulevikus teost edasi arendada või selle peale tulu teenida.
Riik näitab eeskuju
Paljudel juhtudel tellib avalik sektor arendajalt läbi hangete tarkvara. Viimastel aastatel on aga riik liikunud selles suunas, et nende poolt tellitud tarkvara jääks vabaks kasutamiseks kõigile. Muuhulgas loodetakse seeläbi avalikku ja erasektorit üksteisele lähemale tuua. Riigi tarkvara lähtekoodi avalikustamiseks loodi 2019. aastal e-riigi koodivaramu platvorm. Riigi tarkvara avalikkusele kasutamiseks andmisel kasutatakse eelkõige EUPL, GPL, MIT, Apache jmt vabavaralitsentse ning tarkvara on kättesaadav kõigile. Sellisel kujul säilib võimalus nimetatud tarkvara edasiarendamiseks kolmandate isikute poolt ning samuti koguvad arendajad koodivaramu kaudu suuremat tuntust. Koodivaramusse on paari aastaga lisatud juba üle saja projekti. Koodivaramu leiab veebilehelt koodivaramu.eesti.ee.
Ära hüppa pea ees tundmatusse vette
Kuigi oma tarkvara tasuta kasutusse andmine võib tunduda lihtsa protsessina, tuleb seda siiski hoolikalt teha. Uisapäisa tegutsemine või kasutatud teoste litsentsi tingimuste eiramine võib karmilt kätte maksta. Näiteks võib tuua 2010. aastal alguse saanud kohtuasja Google vastu, milles nõuti ligi üheksa miljardi dollari suurust kahjutasu või kohtuasja Panasonicu vastu ligi 100 miljoni dollari suuruse kahjunõudega – mõlema puhul tulenes kaebus vabavara litsentsitingimuste rikkumisest.
Kuigi peaaegu kõik tarkvara- või riistvaraarendusega tegelevad organisatsioonid kasutavad üha rohkem avatud lähtekoodiga komponente, näitavad eeltoodud juhtumid, et avatud lähtekoodiga komponentide kasutamine võib osutuda äärmiselt kulukaks. Lisaks sellele, et summad on suured, võib tarkvaraarendaja leida end olukorrast, kus kohtupinki peab kulutama mõnes teises riigis.
Veelgi enam, avatud lähtekoodiga tarkvarale on üle 200 litsentsitüübi. Paljud neist litsentsidest ei ühildu üksteisega, mis tähendab, et teatud komponente ei saa koos kasutada. Mida rohkem komponente oma teoses kasutada, seda keerulisem on kõiki litsentsitingimusi jälgida ja võrrelda.
Enamus tarkvaraarendajaid saab avatud lähtekoodiga tarkvara levitamisest siiski rohkem kasu kui kahju. Kõige tähtsam on aga, et pea ees tundmatusse vette hüppamise tagajärjel tekkivaid „vigastusi“ saab ennetada, ennekõike konsulteerides advokaadiga.
Kai Villemson on rahvusvahelise kogemusega advokaat, kes spetsialiseerunud lepinguõigusele ning vaidluste lahendamisele. Kai on üks väheseid Eestis tegutsevaid õiguseksperte, kes omandanud vandeadvokaadi standardile vastava kutsetunnistuse USA-s. Kai on praktiseerinud advokaadina USA erinevates advokaadibüroodes kokku üle 5 aasta, omandanud vandeadvokaadile vastava kutsestandardi New Jersey osariigi jurisdiktsioonis ning töötanud kohtujuristina ka Camdeni kõrgemas kohtus.
