Sandra Kaas: naudin kaasa rääkimist Eesti ühiskonda mõjutavates kaasustes

Advokaat Sandra Kaasi jaoks on keerulise õigusliku olukorra lahti harutamine advokaaditöö üks magusamaid hetki. Temas on koos strateegiline ratsionaalsus, lai silmaring ja loomingulisus. Loodust naudib Sandra fotokaameraga matka- või metsaradadel ning kohtukaasuste kaudu on keskkonnaõigus ka tema töölaual.


Mis köidab sind advokaaditöö juures? Miks valisid õigusvaldkonna?

Minu jaoks on tähtis, et töö oleks intellektuaalset väljakutset pakkuv. Olen kujundlikult öeldes rahutu hing. Mulle meeldib pidevalt uusi teadmisi ja oskusi omandada ning see töö on selles mõttes ideaalne. Kuid eks põhjuseid, miks valisin just õiguse, oli mitmeid.

 

Esmalt on see mitmekülgne töövaldkond. Lihtsustatult jagunevad õigusharud kolmeks, era-, karistus- ja avalik õigus. Tegelikkuses on nende sees võimalik töötada väga erinevates valdkondades, energeetikast panganduseni. Mina olen spetsialiseerunud avalikule õigusele ja täpsemalt keskkonna, planeerimise ja ehitusega seonduvale.

 

Lisaks on advokaaditöö intellektuaalselt huvitav ja väljakutseid pakkuv. Advokaadi juurde jõuab klient harva õiguslikult väga lihtsa ja selge probleemiga. Pigem on alati tegemist keeruliste ja vaieldavate olukordadega, mida tuleb advokaadina asuda dešifreerima ja sellele lahendus leida. Keeruliste õigusküsimuste lahti mõtestamine on üks advokaaditöö magusamaid hetki.

 

Mulle on tähtis ka loominguline vabadus - see võib väljenduda näiteks töövõtetes, aga ka õigusaktide tõlgendamises ja argumentide esitamises ehk eneseväljenduses.

 

Veel peab minu jaoks töö olema tähendusrikas. Avalikus õiguses praktiseerides on minu tööl sageli laiem ühiskondlik mõju. Naudin seda, kui saan rääkida kaasa Eesti ühiskonda mõjutavates kaasustes - puudutavad need kas planeeringuid ehk ruumilist keskkonda või keskkonnateemasid ehk elu- või looduskeskkonda. Seega omab mu töö tihti mõju palju laiemalt ja mitte üksnes kitsalt konkreetse vaidlusega seotud isikutele.

 

Omaette väärtuseks pean ka paindlikkust töötamisel ja laiemalt tööturul. Õigusharidusega on võimalus väga erinevat karjääri teha. Lisaks on minu jaoks väga oluline paindlikkus töökorralduses. Advokaaditöö on suuremalt jaolt arvutipõhine ning seega asukohast sõltumatu.

 

Räägi veidi rohkem advokaaditöö loomingulisest poolest.

Paljud minu tuttavad ei osanud arvata, et lähen õigust õppima. Olen oma elus olnud mitmel tasandil seotud ja tegelenud hoopis kunstiga. Aga advokaadi töös on samamoodi oma loominguline pool. See võib väljenduda näiteks töövõtetes või toimingutes, sest kohtuvaidlustes või mingite olukordade lahendamisel on vaja sageli läheneda strateegiliselt. Ja õigusakti tõlgendamine ja argumentatsiooni esitamine on ju ka omal moel keeleline kunst.

 

Kui kergelt või raskelt sinu jaoks advokaadiks saamine käis?

Eks tagantjärele tundub kõik alati lihtsam ja roosilisem. Aga midagi ülimalt keerukat selles ei olnud, vaja on õigusteaduse magistrikraadi ning sooritada edukalt advokatuuri eksam.

 

Kaks kõige keerulisemat ja aeganõudvamat etappi on ilmselt magistritöö kirjutamine ning advokatuuri eksamiks õppimine. Need on lihtsalt väga aeganõudvad protsessid, tuleb palju lugeda, infot sünteesida. Oma kogemuse pinnalt ütleks, et advokatuuri teooria osa eksamiks õppimine oli ilmselt neist kõigist kõige raskem, sest materjali maht on väga suur. Aga eks agooniat sai kogeda mõlemas protsessis.

 

Kindlasti lihtsustas advokaadiks saamist see, et olin selleks hetkeks juba kaks aastat töötanud advokaadibüroos ning sain kolleegide kõrvalt advokaatide töövõtteid ja kutse-eetika põhimõtete rakendumist jälgida ja õppida. See võiks olla eelis eelkõige suulisel eksamil.

 

Kui palju on muutunud sinu algne ettekujutus advokaaditööst praegusest reaalsusest? Mille poolest?

Minu ettekujutus pole pigem muutunud. Tundub, et advokaaditööst ja advokaadi eluviisist ja -standardist saavad valdkonnavälised inimesed sageli ettekujutuse erinevatest filmidest või seriaalidest. Tegelikult on see täiesti tavaline ja normaalne töö, mitte midagi ekstravagantset või ülimalt glamuurset. Ehkki seda tööd on kindlasti võimalik ka nii teha. 

Mida soovitaksid hetkel õigust õppivatel tudengitel silmas pidada?

Ma soovitaks proovida erinevaid õigusvaldkondi. Elu kipub olema selline, et inimene kohaneb, meil on suurepärane oskus asjadega harjuda. Seega tuleks anda endale võimalus väga erinevaid valdkondi proovida. Nii võib üllatuda. Ma ise olin veendunud, et hakkan tegelema eraõigusega, aga tänaseks olen juba üle kolme aasta tegelenud igapäevaselt avaliku õigusega.

 

Samuti tasub käia praktikal erinevates asutustes. Õigusharidus annab võimaluse väga erinevat karjääri teha. Seega soovitan võimalikult palju erinevates asutustes praktiseerida.

 

Õpingute ajal ise koostatud põhjalikud konspektid ja kohtupraktika kokkuvõtted tulevad kasuks ka edaspidises töös. Kuigi õigus on ajas muutuv ja arenev, olen korduvalt jõudnud tagasi enda ülikooliaegsete šedöövrite juurde.

 

Milline kaasus on sulle kõige sügavama jälje jätnud? Miks?

Päraküla kaasus oli väga suur töövõit arvestades, et tegemist oli esiteks väga põhimõttelise vaidlusega rohevõrgustiku mõtte ja olemuse üle. Teiseks oli selle taustal aastatepikkune töö ja ka mitmed teised keskkonnaalased vaidlused ning neis saavutatud võidud, mis omakorda viisid lõpuks selles kaasuses võiduni.

 

Räägi palun veidi lähemalt Päraküla lahendist.

Kui kunagi hakati rohevõrgustikku planeerima, siis oli selle planeerimise eesmärk vältida looduslikku killustatust ja luua funktsioneeriv ja üheselt toimiv rohealade süsteem. Praktikas kippusid aga küsimused selle üle, et mis on rohevõrgustik, miks see on üldse loodud ja kas või kuidas peaks seda kaitsma, tahaplaanile jääma. Rohevõrgustik oli loamenetlustes justkui mingi pehme väärtus, millega võib, aga ei pea arvestama. Aga ei saa ju olla, et kui mingi looduslik ala on arvatud rohevõrgustikku, siis seal kehtivad samad reeglid, mis mujal. Riigikohus kinnitas seda, mida me olime aastaid püüdnud kohtutele selgitada.

 

See Riigikohtu otsus on Eesti keskkonnaõiguses väga oluline lahend veel mitmetes teistes küsimustes. Näiteks käsitles Riigikohus oma otsuses nii automaatsüsteemi kasutamist metsateatiste menetlemisel, lindude pesitsusrahu teemat, aga ka kaasamise küsimusi ehk kas ja mis osas tuleks avalikkust teavitada metsateatiste esitamisest ja menetlemisest.

 

Mitmed sinu tööd on seotud keskkonnaõigusega, mis seos sul loodusega on?

Tegemist on kiiresti areneva, üsna noore, aga samas väga olulise õigusvaldkonnaga. Paljudele tundub, et keskkonnaõigus on väga lihtsustatult öeldes lihtsalt lilled ja liblikad, aga tegelikult on see väga lai valdkond. See hõlmab looduskaitse kõrval veel metsandust, jäätmekäitlust, veekaitset, välisõhu kaitset, maapõue ja taastuvenergia allikate kasutust ja muud. Keskkonnaõigus on päris tugevalt seotud ka planeerimisõigusega.

 

Lisaks on keskkonnaõiguses väga keerukad ja põnevad teemad. See on osalt seotud valdkonna eripäraga - õigusel ehk normidel ja teadusel on siin väga tugev omavaheline seos. Keskkonnaõiguse tüüpvaidlused seisnevad sageli arutelul erinevatest teadusuuringutest ja nende tulemustest, mitte õigusküsimustest. Ehk keskkonnaõigusega seonduvad õigusküsimused on sageli kombinatsioon õigusest ja teadusest, aga ka erinevatest väärtushinnangutest. See teeb praktiseerimise selles valdkonnas väga põnevaks. Sageli eeldab õigusküsimuste lahendamine näiteks ka keerukate uuringute, analüüside sünteesimist, mis arendab ka väga palju silmaringi.

 

Mis puutub minu enda seosesse loodusega, siis minu jaoks on looduses viibimine üks parimaid viise enda maandamiseks. Reisides eelistan ma alati looduskaunites maapiirkondades olemist. Ma ei ole eriti linnareisi tüüp. Lisaks tegelen fotograafiaga, seda pigem diletandina. Olen hästi visuaalse mõtlemisega. Mul on üldjuhul väga selge visioon, kuidas objektid peaksid fotole jääma. Peamiselt meeldib mulle jäädvustada arhitektuuri ja loodust. Minu Kakerdaja rabast tehtud fotosid on kasutanud näiteks Tartu Ülikool, EAS kui ka ScienceAlert.

 

Millistel hetkedel tunned end oma töös tõeliselt hästi?

Eks siis, kui saan klienti aidata. Teadus ju räägib ammu sellest, et inimest teeb õnnelikuks ja elu tähendusrikkaks teiste inimeste abistamine. Ja see on ka üks advokaadi töö alustala ja eeldus - soov klienti tema õiguste ja huvide kaitsmisel parimal viisil aidata. Seega tõeliselt hea tunne on siis, kui olen saanud kliendi murele või probleemile lahenduse leida.

 

Teised väärtuslikud hetked on need, kui laual on mingid väga keerulised õiguslikud teemad ja oled neid purenud koos kolleegidega juba päevi ning lõpuks jõuad teemas selguseni. Siis on selline mõnus heureka moment. Sageli seisnebki töörõõm protsessis endas, mitte ainult lõpptulemuses.

 

Aga mis on advokaaditöö keerulisem ja raskem pool?

Kõige raskem on ajaline surve, pingelisus, kiired ja lühikesed tähtajad. See töö nõuab paratamatult vahel ajalist eneseohverdust - eriti kui tegutsed kohtuadvokaadina, siis on tähtajad A ja O. Palju tuleb suhelda ka klientidega, hoida ennast kursis õigusaktide muudatustega, kuna advokaadilt oodatakse põhjalike õigusalaste teadmiste olemasolu. See on ka selle töö võlu, mida ma isiklikult naudin - pead end pidevalt arendama, et olla erialaselt pädev.

 

Milline on sinu meelest väga hea advokaat?

Ma arvan, et üks eeldus on kõrge erialane pädevus. Teiseks tulevad intrapersonaalsed oskused – kõrge stressitaluvus, otsustusvõime ja reageerimisvõime, oskus keerulisi mõtteid lihtsalt ja arusaadavalt esitada. Selle töö puhul on parim sõber klaviatuur, seega õigekirjaoskus ja argumentatsiooni esitamise oskus on väga olulised. Üleüldine lai silmaring ja lugemus on minu arvates samuti olulised eeldused.

 

Miks töötad just RASKis?

Minu äge ja humoorikas kollektiiv, kellega siin päevast päeva töötan, on kõige olulisem, miks just siin olen. Seda tööd on võimalik teha igas advokaadibüroos. Päeva lõpuks on aga kõige olulisem see, kellega sa koos töötad. Inimesed annavad indu, motiveerivad, inspireerivad.

 

Head juhid näevad tervikpilti ja oskavad ühendada inimesi koostöösse. Ma arvan, et see oskus on RASKi partneritel olemas. Meil on ülihea ja hästi toimiv meeskond. Inimeste suhted ei ole pinnapealsed, vaid tunneme ja tajume üksteist samuti inimlikul tasandil. See on loonud ka väga hea võime ühtse meeskonnana töötada. Tunnen ka, et see on töökoht, mis mind toetab ja kaitseb läbi organisatsioonikultuuri ja ühiste väärtuste. Et teha enda tööd parimalt.