Abielu sõlmides ei mõtle paarid arusaadavalt võimalikule lahutusele ning sellest tingitud asjaoludele. Küll aga oleks tark mõelda juba alguses sellele, kuidas nähakse ühise kooselu finantspoolt. Mõistlik oleks sõlmida abieluvaraleping, mis sätestab täpselt, mis vara kellelegi kuulub või hakkab kuuluma, kuidas ühisvaraga tehinguid võib teha ning kas ja kuidas toimub lahusvara arvelt tehtud kulutuste hüvitamine. Abieluvaralepingu sõlmimisel tuleks kindlaks teha ka see, et abikaasaga uude riiki kolides loetakse sõlmitud abieluvaralepingut ka selles riigis kehtivaks. Mitte alati ei ole see nii.
Riigiti on lahutamisel erisusi
Nii nagu abielu sõlmimisel, tuleb ka lahutamisel teha esmalt kindlaks, kas abielu lahutamine on võimalik. Euroopa Liidus saab lahutada riigis, kus mõlemad abikaasad elavad või viimati koos elasid. Samuti riigis, kus teine abikaasa elab, või riigis, mille kodanik ollakse. Seega oleneb avalduse esitamise koht suuresti kodakondsusest ning elukohast, mitte sellest, kus abielu sõlmiti.
Lisaks võib riigiti olla määratud, mis põhjusel võib üldse lahutust otsida – selleks võib olla näiteks vägivald, kooselu lõppemine või petmine. Vähemtähtis pole ka asjaolu, et riigiti erineb lahutuse protsessi pikkus märgatavalt. Seetõttu on oluline kaaluda kõiki võimalikke variante, kus lahutus on võimalik sisse anda. Seejuures ühes Euroopa Liidu liikmesriigis vormistatud abielulahutust tunnustatakse teistes liikmesriikides automaatselt.
Eestis saab abielu lahutada nii perekonnaseisuametis, notari juures kui ka kohtus. Kusjuures, mitte kõik riigid ei ole seda teed läinud, et võimaldada inimestel asjad lihtsalt ja kiirelt juriidiliselt korda ajada. Näiteks saab USAs lahutada üldjuhul vaid kohtu kaudu, isegi kui pooltel on abielu lahutamise ja ühisvara jagamise osas kokkulepe.
Aga kui mängus on ka lapsed?
Keerukaid vaidlusi võivad tekitada ka abielu lõppemisel ühiste laste hooldusõiguslikud, suhtluskorra ja elatise maksmise küsimused. Eriti olukordades, kui üks vanem peaks elama välisriigis.
Tuleb arvestada, et hooldusõiguse ja suhtlemisõiguse üle otsustab lapse hariliku viibimiskoha kohus. Ei saa välistada, et riik muutub lapse harilikuks viibimiskohaks kohe pärast lapse riiki saabumist, näiteks juhul, kui vanemad on kokku leppinud, et perekond asub sellesse riiki elama.
Reeglina ei võeta hariliku viibimiskoha üle otsustamisel arvesse üksnes seda, kaua laps ühes või teises riigis on viibinud, vaid kohus kaalub erinevaid asjaolusid, näiteks seda, kus käib laps koolis või lasteaias, lapse keelteoskust, kus on ta sõbrad või kus ta regulaarselt arsti juures on käinud.
Kui kokku leppimine tundub võimatu
Kõige mõistlikum lahendus elatise saamiseks on poolte vahel selles osas kokkuleppele jõudmine, mis paljudel juhtudel vanemate keeruliste suhete tõttu võimatuks osutub. Ometi on iga aasta sajad vanemad sunnitud lapse nimel esitama kohtusse elatishagi. Paraku võivad ka elatise väljamõistmisel kohtu poolt tekkida probleemid, näiteks küsimus sellest, kuidas saada teises riigis elava vanema käest elatis reaalselt ka kätte.
Teatud juhtudel ulatab abistava käe justiitsministeerium, kelle poole võib pöörduda avaldusega välisriigis täitemenetluse alustamiseks. See, kas justiitsiministeerium saab välisriigi võlgnikult elatise saamiseks abi pakkuda, sõltub sellest riigist, kus võlgnik elab ning sellest, kas nimetatud riik on liitunud laste ja teiste pereliikmete elatise rahvusvahelise sissenõudmise konventsiooniga.
Kui võlgnik elab riigis, mis ei ole konventsiooniga liitunud, näiteks Venemaa, tuleb iseseisvalt pöörduda selle välisriigi kohtutäituri poole taotlusega alustada täitemenetlust. Samuti tuleb sellisel juhul pöörduda Eesti kohtutäituri poole ja volitada neid elatist vastu võtma.
Euroopa Liidu riikide ja Ühendkuningriigi lahutuste ja kooselu lõpetamiste kohta saab täiendavat infot Euroopa Liidu kodulehelt: https://e-justice.europa.eu/45/ET/divorce_and_legal_separation.