Vandeadvokaat Andrei Svištš: pikkades kohtuprotsessides tuleb osata hinnata ka vahevõite

Svištš karastus RASKis alustuseks riigi õigusabi projektides, aga siis asus juba kaitsma kohtualuseid nii Tartu leivatehase maksejõuetuse, AS Pere  kui ka Tallinna Sadama suurtes kohtuprotsessides. “Kui suudad kohtusaalis käigult veenda kohtunikku just enda argumentide õigsuses või pead istungil hoopealt mõtlema välja järgmisi käike, mis menetlust strateegiliselt soovitud suunas viivad, siis seda tunnet ja adrenaliini ei vahetaks mitte millegi vastu,” ütleb Svištš.


Kuidas Sa RASKi jõudsid?
Osalesime ülikooli ajal ühel harjutuskohtu võistlusel Haagis koos tänase hea kolleegi Karl Erik Eskoga. See võistlus on tegelikult päris pikk protsess, kus ühe poolaasta jooksul tuleb tegeleda kirjaliku tööga ja esinemist harjutada ning Haagis toimub seejärel protsessi finaalvoor. Meil läks seal hästi ja sealt tagasi tulles oli mul tegelikult juba ühes teises büroos praktikakoht kokku lepitud. Aga ka Ramon kirjutas mulle, ja veenis nähtavasti paremini, sest juba sama aasta augustis olingi RASKi kontoris.

Kui RASKiga liitusin, tegelesin algusest peale rohkem vaidluste ja avaliku õiguse poolega. Kindlasti on mind palju kujundanud riigi õigusabi projekt, mille hanke RASK oli just võitnud kui mina bürooga liitusin – kõik Eesti avaliku õiguse riigi õigusabi kaasused tulid kahe aasta jooksul meile. Seal sain tõesti kõigega katsetada – sotsiaalabist keskkonnaõiguseni, välismaalaste õigusest ehituse ja planeerimiseni. See oli väga hea hüppelaud laiapõhjaliseks praktikaks.

Paralleelselt tuli mulle lauale Tartu leivatehase kriminaalasi – kui ettevalmistusperioodil osalesin menetluses juristina, siis kohtusse jõudmise ajaks esindasin klienti juba advokaadina, võttes asja ajamise otsapidi üle ka büroo partneritelt.


Nii et õppisid kõike nö raskekahurväe – Ramon Raski, Tarmo Petersoni, Villy Lopmani - kõrvalt?
Jah, see on hindamatu kogemus hüppelaua mõttes ning millist kindlasti paljudele noortele RASKiga samas suurusjärgus ja kaliibriga advokaadibüroodes (enam) ei jagu. Aga nendega koos töötamine kujundas kindlasti ka mu enda kohtumenetluses osalemise stiili nii esinemise kui ettevalmistuse osas. Võtsin ja võtan jätkuvalt igaühelt eeskujuks parima ja panustan isegi nüüd, et noored tulijad saaksid kvaliteetsete kohtuvaidluste maitse suhu.

Iseseisvuse kasvatamine on kohtuadvokaadile väga oluline – kohtumenetluses satub vastu väga erinevaid isiksusi, kellega kõigiga peab hakkama saama, aga samas pead suutma ka end kehtestada. Seal võib olla karismaatiline prokurör või kannatanu esindaja või tähtis kohtunik, kellel ajas kujunenud oma menetluse juhtimise stiil ja muud eripärad. Õppisin kiirelt, et ei pea nende karismaatiliste isiksuste seisukohtadega nõustuma ja neid pelgama, vaid mina olen nendega samal tasemel - ja kui mul on vaja tõestada teistsugust seisukohta, tuleb selle eest võidelda. Kohtusaalis toimuva osas kasutaksin terminit „noavõitlus“ kui istungil kohapeal peab puusalt järgimisi samme ja vastuseid valmis mõtlema ja edukalt presenteerima. Selliste „vahetute“ istungite kogemuse pealt tekkis arusaam, et kohtumenetluses argumenteerimisvõimekus pole lihtsalt sõnakõlks, vaid tihti peadki suutma kohapeal kohtunikku veenda oma argumentide paremuses. Päriselu ei ole õpikukaasus, kus kõike lahendatakse aabitsa järgi. Seaduse ja selle kohaldamise vahel on ikkagi inimesed, kes kohaldavad seadust vastavalt sellele, millesse nad lõpuks usuvad ja milles neid õnnestub veenda.


Kui sa seda suudad, siis sellised võidud süstivad kõvasti enesekindlust, et teed õiget asja. Ja huvi kogu valdkonna vastu kasvab. Aga amet on ka õpetanud, et igasuguseid vahevõite tuleb osata hinnata, sest pikad kriminaalprotsessid võivad kesta 7-8 aastat ja sellist suurt ja lõplikku võitu ootama jäädes ei pruugi see kokkuvõttes üldse nii magus olla. Pikkade kohtumenetluste puhul on kõik osalised protsessist lõpuks pigem väsinud, mis paratamatult, kuid täiesti põhjendamatult asub võiduelamust pisendama.


Mis on ikkagi advokaaditöös nii paeluvat, et otsustasid sellest teha oma elukutse?
Ega ma ei oska öelda, millal see arusaam täpselt tekkis. Ülikoolis jääb tudengile vast advokaaditöö puhul silma avalikkuse tähelepanu ja kuvand vaidlustest, suurtest tehingutest, aga tegelikku arusaama töö sisust ehk veel päriselt pole. Kõige selle juurde käib tegelikult roppumoodi kirjutamist, lugemist ja mõtestamist, mis nii atraktiivne ei pruugi olla. Aga see kombinatsioon on elukutsena nauditav, jah. See on väärikas amet. Mulle meeldib see tunne kui asjad saab ära lahendatud. Isegi kui neid ei õnnestu lahendada 150% kliendile kasulikul teel, siis ikkagi selguse toomine või mingi vaheetapini jõudmine on tihti omaette väärtus – ja mitte ainult töö tegijale, vaid ka kliendile, kui võimalik tulemus on eelnevalt teadvustatud.

Eks igasugu meeldejäävaid lugusid on ka. Näiteks mäletan vandeadvokaadi eksamiks õppimise ajast kui nädal enne eksamit otsustasin, et võtan aja maha ja keskendun õppetööle. Otsusega sisuliselt samal ajal sain kõne, et meie kliendi juures toimub läbiotsimine, tule siia! Pakkisin oma konspektid, mõned pirukad kotti ja läksin. Kuna klient pidi pärast istuma teatud toimingute ajal ka arestimajas ja mina läksin temaga sinnagi kaasa, siis nii ma eksamiks õppisin – uurijad mängisid mängu „kes enne murdub“, klient luges ajaviiteks ilukirjandust, mina konspekte ja sõime koos seal kinnipidamisasutuses minu hommikusi pirukaid.


Kui nii mõnedki Su kolleegid saavad tegeleda pidevalt edulugudega nagu suurtehingud ja rahakaasamised, siis Sinu ampluaaks on kriminaalasjad, karistusõigus, millega kaasneb mitte alati soosivaim avalikkuse tähelepanu. Sünge värk ja ikka meeldib?
Tõepoolest, kriminaalmenetlus jõuab meediaveergudele juba ainuüksi seetõttu, et avaliku huvi riive on sedavõrd suur, kuna kedagi on võib-olla tarvis riiklikult sanktsioneerida. Ühiskonna kui terviku seisukohalt on selline tähelepanu mõistlikus koguses põhjendatud, kuid see peab olema tasakaalustatud. Ja ma ei nimetaks seda süngeks.

Meedias kajastatakse tihtipeale kriminaalasjade avalikuks tulekul riiklikku ehk siis süüstavat narratiivi. Sellest edasi näen ma enda töös vajadust ja võimalust eelisseisus loodud narratiivi lõhkumiseks. Kas seda õnnestub teha tervenisti või osaliselt, ei sõltu alati lõpuni minust. Küll aga on minu jaoks nauditavaks väljakutseks teha selles ebavõrdses olukorras tööd selle nimel, et tulemus oleks võimalikust parim.

Mida tuleb samuti mõista on see, et kohtuvaidlejana, eriti kriminaalõiguse valdkonnas, on iga uus klient ja uus kaasus uueks lahendamist vajavaks probleemiks. Minul läks mõni aasta, et omandada oskus selle teadmisega harjuda, sest olemuselt tahaksime ilmselt kõik elada tasakaalustatumat elu. Kliendi jaoks aga ei ole tegemist harjumuspärase olukorraga, mis tekitabki ilmselgelt uusi varem mittekogetud lisapingeid. Seda osa on tõesti ehk kohane nimetada süngeks. Kuid see on juba inimlik tunnetus ja probleemi n-ö vaimne pool, mida muuseas ei tasu advokaaditöös üldsegi alahinnata.



Ja siis hakkab advokaat psühholoogiks?
Psühholoogitööd on advokaaditöös rohkem kui arvata osatakse. Peab olema alati valmis selgitama, rahustama ja mõnel juhul ka piltlikult öeldes kätt hoidma. See on paratamatus. Tuleb mõista, et inimeste jaoks pole kohtuvaidlus igapäevane tegevus, vaid väga erakordne sündmus. Minu jaoks on kohtus esinemine igapäevatöö. Selle raames mõistmine, suhtlemine, veenmine – see on osaliselt kindlasti osa psühholoogiast. Selle tõttu esineb minu töös ka juhuseid, kui suurema kahju ärahoidmiseks tuleb korduvalt ja korduvalt kedagi veenda, seadistada fookust tegelikele probleemkohtadele, et ei tehtaks kergekäeliselt otsuseid, mille kasuks olevad kaalutlused on pigem emotsionaalsed kui ratsionaalsed.

Kust sa sellist kannatlikkust õppinud oled?
Mul on olnud erinevaid hobisid, mis eeldavad mõtestamist, aga tõesti, ka kannatlikkust. Olen edukalt võistelnud mitmetel sõjalissportlikel võistlustel, kus kannatlikkuseta ei ole võimalik midagi saavutada. Üks osa distsipliinist tuleb kindlasti sealt – sul on eesmärgid, nendeni jõudmine on äärmiselt kurnav, aga siht on silme ees. Seda saab edukalt mõttetöös ka ära kasutada.


Mida advokaaditöö sulle õpetanud on?
Elus tervikuna tuleb probleeme ette ja kuna ma igapäevatöös tegelen probleemide lahendamisega, siis on see andnud mulle oskuse fokusseerida ja otsida, kus on päriselt probleemi iva, ka eraelus. Kui selle otsingu suudad edukalt teha, siis lahendus ja töö lahenduse nimel tuleb juba loomulikult. Arutult sahmida ei tasu, sest tühjalt rabelemine viib võhma juba alguses ära ja siis rohkem ei jõuagi.

Teine asi, mida advokaadina vaatad ehk teise pilguga, on ühiskonnas sõnastatud väärtuste ning põhimõtete tasakaal ja nende sisuline mõistmine, mis ajapikku täieneb – saad aru millised huvid põrkuvad ja miks on regulatsioonid sellised, nagu nad on. Kui suudad leida ja defineerida põhiprobleemi, siis oskad liikuda edasi ka sobiva lahenduse suunas. Ehk siis enne detailidesse sukeldumist on see töö õpetanud mind oskuslikult esialgseid põhisuundasid paika seadma, et siis juba lõppviimistlus kujuneks kergemini ja loomulikumalt, sõltuvalt sisust, vajadusest, detailidest. Võrdleks seda võib-olla looduses ilma kompassi või kaardita liikumisega – kui tead, kus suunas asub maantee, veekogu või muu orientiir ja oskad tajuda suunda, kus asub sihtkoht, kuhu pead jõudma, siis ega millist täpset rada pidi Sa kohale jõuad, ei olegi oluline.


Andrei, kuhu edasi?
Siin on valikud kas jääda mõne ala tippspetsialistiks või panustada ettevõttesse ja meeskonda laiapõhjalisemalt. Ise tunnen, et advokaadibüroos on vandeadvokaadist edasi loogiline samm partnerlus.

Mul on juba täna välja joonistunud oma roll RASKi meeskonnas, kus saan teha tööd selle nimel, et kasvav meeskond püsiks tugev ja ühtehoidev, see on mulle oluline. Hoolitsen selle eest, et noorte tulijate ja partnerite vahel tekiks side – paratamatult vanusevahe kasvades ei pruugi sellist sidet kolleegide vahel nipsust tekkida. Mul endalgi ei tekkinud.

Samal ajal on kõik kriminaalmenetlust puutuv meie büroos minu töö või osa minu tööst. Selles valdkonnas töötamine ei tähenda ainult tagajärgede likvideerimist. Oluline osa on ka ennetustööl või hoopis kannatada saanud klientide esindamisel. Tervikuna selline know how on kindlasti vajalik ja ma näen võimalust jätkata edukat pingutust selle nimel, et meie büroo oleks õigusturul neis küsimustes veelgi väärikamaks partneriks.

Lõppu välkanalüüs riigiga asjaajamisel - milline on sinu hinnang tänasele olukorrale?
Mul on üks hästi lihtne soov. Ma ootan pikisilmi seda aega kui kriminaalmenetlusi ei aeta enam pabertoimikutega! See on olnud kohe-kohe äratehtav reform vähemalt niikaua kui ma advokaat olen olnud ja suutmatus seda uinunud tiigri hüpet ära teha on kohutav.

Digitaliseerimine kriminaalmenetlusse mingipärast kuidagi ei jõua, kuigi haldus- ja tsiviilkohtus see toimib ja väga edukalt. Seni aga jätkame mahukamate kriminaalasjade kulminatsioonihetkedel 20-kiloste reisikohvritega käimist. Natuke naljakas meie ajastus ja e-Eesti globaalse kõrglennu kõrval.