Ramon Rask: tuhanded väikeettevõtjad võivad jääda universaalelektrita

Riigikogus on menetluses elektrituru seaduse muutmine, mis peaks pakkuma väikeettevõtjatele kaitset kõrge elektri hinna vastu. Ettepaneku idee on teha universaalteenus kättesaadavaks kõigile väike- ja mikroettevõtetele. Paraku võib kavandatav seadusemuudatus jätta kaitseta märkimisväärse osa sellest sihtgrupist, kelle huvide kaitseks teda ellu kutsutakse.

Eelnõu kohaselt on universaalteenuse ostmise õigus kahte tüüpi äriühingutel: mikroettevõtjatel ja väikeettevõtjatel.

Mikroettevõtjaks kvalifitseerub ühing, kus töötab kuni kümme inimest ning mille aastakäive ja aastane bilansimaht jäävad mõlemad alla 2 miljoni euro. Väikeettevõtjaks aga ühing, kus ei tööta üle 50 inimese ning mille aastakäive ja bilansimaht ei ületa 10 miljonit eurot.

Mis andmetest lähtutakse?

Esmalt tekib toodud mõiste pinnalt küsimus, millise ajahetke või ajaperioodi seisuga tuleks mõõta töötajate arvu ühingus ja milliste alusandmete pinnalt määratletakse ühingute majandusnäitajad. Nii jääb eelnõust vastuseta, kas oluline on töötajate arv universaalteenuse lepingu sõlmimise päeval (ehk selleks päevaks tuleks töötajate number viia „nõuetekohaseks“) või näiteks keskmine töötajate arv lepingu sõlmimisele eelnenud teatud kindlal ajaperioodil ja kui, siis millisel.

Samuti jääb üles küsimus, kas „aastakäive“ ja „aastane bilansimaht“ on majandusaastapõhised näitajad? Siis kujunevad alusandmeteks parimal juhul 2021. majandusaasta aruanded, mis on tänaseks juba ligi aasta jagu aegunud andmed.

Või tuleks lähtuda universaalteenuse sõlmimisele eelneva 12 kuu põhistest tegelikest käibe- ja bilansinäitajatest (nt maksudeklaratsioon ja ühingu koostatav vahebilanss). Eelnõu hetkel nendele küsimustele vastust ei anna.


Üüripinnal ettevõtete lahendus puudu

Veelgi põletavam on aga küsimus sellest, kas universaalteenus laieneb ka nendele äritarbijatele, kes tegutsevad üüripinnal ja kellel seetõttu otseleping elektrimüüjaga puudub. Liitumis- ja tarbimispunkt on reeglina hoonepõhine, mitte ei lähtu hoones asuvast ruumist. Seega enamikul juhtudel sõlmitakse nii võrguteenuse kui elektrimüügileping üksnes üürileandjaga, kes siis kulu üürnike vahel vastavalt üürilepingu tingimustele laiali jagab.

Praeguseks juba jõustunud kodutarbija regulatsiooni puhul on seadusandja sarnast olukorda eraldi käsitlenud ja sõnastanud kodutarbijaid võrdselt kohtleva lahenduse.

Nimelt laiendab elektrituruseadus universaalteenuse ostmise õiguse kodutarbija puhul neile, kellel on otseleping elektrimüüjaga, näiteks eramajade omanikud. Lisaks laieneb õigus ka isikule, kes „ostab elektrienergiat selle edastamiseks ja müümiseks kodutarbijale selleks vajaliku elektrienergia ulatuses“ ehk kortermajade puhul korteriühistud.

Paraku äriühingute puhul taolist täpsustust eelnõus ei ole. Seetõttu jääksid tänase eelnõu sõnastuse kohaselt universaalteenuse kohaldumisalast välja kõik väike- ja mikroettevõtted, kellel endal puudub otseleping elektrimüüjaga. Seejuures on oluline silmas pidada, et reeglina üürimaja omanikud ehk üürileandjad ise universaalteenuse saajaks ei kvalifitseeru.

Miks? Seepärast, et valdavalt on tegemist alla kümne töötajaga ühingutega ehk siis eelnõu kohaselt mikroettevõtjaga, kuid nende bilansimaht on samas suurem kui mikroettevõtja piiriks seatud 2 miljonit eurot, sest kinnisvara eeldab suuremaid investeeringuid.

Muudatus võib tuhanded ettevõtted kõrvale jätta

Seda, et tegemist on tuhandeid mikro- ja väikeettevõtteid puudutava sõlmküsimusega, ilmestab asjaolu, et Eestis on tänase seisuga ca 1,1 miljonit m2 kontoripinda ja ca 0,7 miljonit m2 kaubanduspinda, millest valdav osa on üüripinnad ja sellest omakorda märkimisväärne kogus on väike- ja mikroettevõtjate kasutuses – kaubanduskeskustes tegutsevad poed ja teenusepakkujad, kontorihoonete üürnikud.

Sellele lisandub tööstuskinnisvara, kus nii üüri kui ka väikeettevõtjate osakaal on küll väiksem, kuid siiski märkimisväärne. Olgugi et eelnõus puuduvad selliste üürnike kohta andmestik ja analüüs, on kahtlusteta tegemist tuhandete väikeettevõtjatega, kes vajaksid ja eelnõu eesmärki silmas pidades ka peaksid saama universaalteenust kasutada.

Lihtne lahendus on olemas

Lahendus sellele probleemile on tegelikult olemas ja nagu eespool ka märgitud, siis kodutarbijate puhul ka edukalt rakendatud. Selleks on äritarbija mõiste laiendamine selliselt, et see hõlmaks ka isikut, kes „ostab elektrienergiat selle edastamiseks ja müümiseks väike- või mikroettevõttele selleks vajaliku elektrienergia ulatuses.“

Nii võiks üürileandja saada õiguse sõlmida elektrimüüjaga osaliselt universaalteenuse lepingu, mis arvestab neid osa üürnikest, kellel oleks õigus saada osa universaalteenusest. Ehk see oleks kombineeritud leping, kus osa elektrienergiast müüakse universaalteenuse tingimustel ja osa muudel, näiteks börsi või fikseeritud hinnaga sõlmitud elektrimüügi tingimustel.

Et piirata elektrimüüjale taolise lepingu sõlmimisega kaasnevat halduskoormust (ennekõike asjakohaste proportsioonide väljaselgitamist), siis võib taolise vahendatud universaalteenuse lepingu puhul nii lepingu sõlmimise initsiatiivi kui tõendamiskoormise pöörata ringi ja panna selle elektrienergia ostjale ehk üürileandjale, kes vastavad andmed kvalifitseeruvate üürnike kohta kokku kogub.

Teeme rohkem kui 3+

Ühelt poolt on arusaadav, et kavandatava seadusemuudatuse näol on tegemist kiirmeetmega tulekahju kustutamiseks ning nagu kriiside puhul ikka, võib tänane „3+“-lahendus olla oluliselt parem kui ülehomne „5 –„. Nõus, kriisid vajavad kiireid otsuseid. Samas on mõttekas eemaldada need puudused, mida saab käigul parandada, liiatigi kui need suure tõenäosusega saavad takistuseks eelnõu efektiivsel rakendamisel.

Ebaselgus universaalteenusele kvalifitseerimise tingimustes tähendab paratamatult suuremat halduskoormust teenuse juurutamisel, samuti loob see soodsa pinnase regulatsiooni tõlgendusteks, mis välistavad teenuse saajate nimekirjast need, kellele see teenus tegelikult oli suunatud.
Arvestades, et universaalteenusest on ettevõtjatel lootus saada olulist hinnavõitu võrdluses börsihinnaga, siis tähendab sellest põhjendamatu ilmajäämine ka väikeettevõtjate vahelise konkurentsi olulist kahjustamist. Ehk siis midagi, mis on paraku risti vastupidine eelnõu taotletava eesmärgiga – tagada väikeste ja väga väikeste ettevõtete säilimine ning Eesti majanduse konkurentsivõime laiemalt.

Artikkel ilmus 30. septembril 2022 Äripäevas.