Kuidas jõudsite RASKi?
Kertu: Osalesin Teldersi rahvusvahelise õiguse harjutuskohtu võistlusel, mis hõlmas ka advokaadibüroodes harjutamas käimist. Tegime Ramoni ja Andreiga kõnesid läbi, mille järel kutsus Ramon telderdajaid praktikale. Nende loodud keskkond, milles harjutasime ja mida olin ka varem Eesti Õigusteaduse Üliõpilaste Liidu üritustel kogenud, oli väga meeldiv – avatud, nooruslik, päriselt tudengitest huvitatud. Lisaks sellele, et nad olid oma ala tipud, oli ka neil endal lõbus. See tõmbas mind ja ma haarasin praktika võimalusest kinni.
Helen: Mina nägin RASKi esimest korda üliõpilasüritusel esimesel kursusel. Juba siis jäi mulje, et see on noortele pühendunud büroo. Hiljem korraldasin tudengivahetust, mille raames toimusid ka RASKis töötoad – õhtu lõppes sellega, et Andrei beatboxis Raekoja platsil, mis jäi mulle igavesti meelde. Ta ütles, et vaata, et sa praktikale ka tuled. Aasta hiljem olingi RASKis praktikal.
Mida te praktikast kõige rohkem mäletate?
Kertu: Mina sain esimesel praktikasuvel endale kaks juhendajat – mõlemad Karlid. Nad olid väga toetavad. Aga esimese asjana ehmatas ära tohutu Exceli tabel ehitajate maiste varadega, mis oli koostatud nende oma slängis. See tundus algul päris hirmus.
Helen: Mind lõi pahviks hiiglaslik skeem tuhandete nimedega Andrei seinal. Ta ütles: “Alusta ühest nurgast.” Alguses tundus skeem üle jõu käiv, aga lõpuks muutus see arusaadavaks ja oli väga hea tunne, kui sain juhendajaga rääkida kui võrdne võrdsega.
Kuidas te üldse juristikutseni jõudsite?
Helen: Mul oli perekondlik eelsoodumus – mu õde on ka juura taustaga ja töötanud advokaadina. Ülikooli minnes kahtlesin matemaatilise statistika ja juura vahel ja valisin vastupidiselt vanema venna soovitusele viimase.
Kertu: Mul polnud lapsest saadik kindlat sihti saada advokaadiks. Teadsin, et olen põhjalik ja oskan detailidega töötada, aga avalik esinemine oli mu nõrkus. Tahtsin end selles arendada.
Teil on juba suuri saavutusi, Helen käis väitlemas gümnaasiumide maailmameistrivõistlustel ja Kertu sai Teldersi rahvusvahelisel harjutuskohtu võistlustel 15. koha. Mida olete nendest kogemusest RASKi kaasa võtnud?
Kertu: Need annavad julguse võtta ette teemasid, millest sa algul midagi ei tea, ja saada neis kiiresti eksperdiks. See oskus on advokaaditöös väga vajalik. Mäletan, et kui ma olin bakalaureusetudeng, siis mõtlesin, et issand, nad käivad nendel võistlustel ja teevad seda veel inglise keeles ka. Paari aasta pärast tegin aga seda ka ise. Kõik sellised etapid suunavad sind võtma vastu aina uusi väljakutseid, mis tunduvad algul ületamatud.
Helen: Mul oli harjutuskohtus teemaks au teotamine, ma ei teadnud sellest algul mitte midagi. Väitluses on sisuliselt samamoodi, pidin tegelema näiteks nafta hindade ja Aafrika sisepoliitikaga. Sa tegeledki võib-olla nädalaid sama asjaga, kuid lõpuks pured ennast kuhugi sügavale asja sisse. Ja see oskus olla mingi väikese nišiteema ekspert, olen aru saanud, on advokaatide töös pea igapäevane. Sa pidevalt pead saama kiirelt eksperdiks mingis valdkonnas, millega mõned on tegelenud aastaid.
Kuidas kirjeldaksite praegust noorte põlvkonda õiguses?
Helen: Iga noor tahab, et teda võetakse tõsiselt ja kuulatakse ära. Ma usun, et see on alati nii olnud. Tihti tahetakse tööle minna millegi suurema pärast, teenida mingit suuremat eesmärki, minna näiteks prokuröriks või kohtunikuks või MTÜsse, et oleks mingi suurem siht. Noored otsivad tasakaalu – töö on tähtis, aga mitte ainus väärtus. Oluline on, et töö annaks tähendust.
Kertu: Kui noor siseneb tema jaoks uude süsteemi, siis ta tahab ka ise korra mõelda, kas asjad peavadki nii olema või on ka mõni muu viis, kuidas saaks toimida. On advokaadibüroosid, kus olen tajunud vanamoelisust, et me tegime kunagi nii ja ka teie peate samasugust rada tammuma. Töömaastikule sisenevad noored vajavad aga reformi, et ei elataks vaid tööle, vaid arvestatakse ka muid väärtusi.
Kuidas on juhendajad teid mõjutanud?
Helen: Näha, kuidas tipud töötavad ja strateegiaid loovad, on parim kool. Ma sain praktika ajal ja tööle tulles paljude inimestega rohkem tuttavaks – Ramon, Viviana ja Kristiina, kellega sain koostööd teha, on kõik fantastilised inimesed. Mu juhendaja Andrei on erakordselt tore inimene, temaga on kerge suhelda. Ta käib päevas korra kontrollimas: a) kas sa oled elus, b) kas sul on tööd ja c) kas sul on tore olla. Seda isegi siis, kui sa pole tema praktikant. On näha, et ta hoolib. Ja siis ta sukeldub töösse ja on sammu pealt avalikkusele täiesti teistsugune inimene…
Kertu: Mõni juhendaja on vabal ajal naljakas ja soe, aga tööolukorras totaalselt fookuses ja professionaalne. See on inspireeriv – et saab olla inimene ja samal ajal väga tõsine advokaat. Mind on juristina kõige rohkem kujundanud see, kuidas ma näen, et mu juhendaja Kahm mõtleb, näiteks kui ees on tõsised, kohati kantseliitlikud tekstid ja mingil moel ilmub sinna taha inimlikkus. Vahel on mul heureka-momendid, kui ta seletab, miks ta midagi tegi või miks teisiti ei saa. Mulle on väga hästi meelde jäänud, kui ühel esmaspäeval vaatas laualt vastu minu välja prinditud töö, mis oli punasega täis markeeritud. See punane värv tundus algul hirmus, aga kui sisust koos rääkisime, siis sain aru, et parandused tulid heast kohast ja pakkusid tegelikult väärtusliku õpimomendi.
Mis on teie suurimad õppetunnid?
Helen: Prokuratuuripraktika andis teise vaate – ka teisel pool kohtusaali on head inimesed ja oma loogika. Empaatia on oluline.
Kertu: Hea töö sünnib arutelust, selgitustest ja valmisolekust kriitikat vastu võtta.
Mida soovitaksite noortele, kes valivad eriala või praktikakohta?
Kertu: Tule RASKi tööle. :)
Helen: Tee seda, mis on sulle sisimas mugav. Iga eluotsus ei pea olema selline, kus lükkad ennast mugavustsoonist välja. Ole seal, kus sul on hea olla.
Kertu: Elus ei pea tingimata olema ühte suurt eesmärki – neid võib olla mitu erinevat ja need kõik ei pea olema tingimata tööalased, sihte ja identiteete on inimesel rohkem ja kõik need võivad ajas muutuda. Katseta, testimise teel jõutakse õigetesse kohtadesse.
Helen: Ja ole ise meeldiv inimene, kellega teistel on hea olla. Kui inimesed tahavad sinuga koos töötada, siis on kõik kümneid kordi lihtsam.
Kertu: Ja kogu enda ümber meeldivaid inimesi, sest mingil hetkel muutud nendeks.
Kertu: Osalesin Teldersi rahvusvahelise õiguse harjutuskohtu võistlusel, mis hõlmas ka advokaadibüroodes harjutamas käimist. Tegime Ramoni ja Andreiga kõnesid läbi, mille järel kutsus Ramon telderdajaid praktikale. Nende loodud keskkond, milles harjutasime ja mida olin ka varem Eesti Õigusteaduse Üliõpilaste Liidu üritustel kogenud, oli väga meeldiv – avatud, nooruslik, päriselt tudengitest huvitatud. Lisaks sellele, et nad olid oma ala tipud, oli ka neil endal lõbus. See tõmbas mind ja ma haarasin praktika võimalusest kinni.
Helen: Mina nägin RASKi esimest korda üliõpilasüritusel esimesel kursusel. Juba siis jäi mulje, et see on noortele pühendunud büroo. Hiljem korraldasin tudengivahetust, mille raames toimusid ka RASKis töötoad – õhtu lõppes sellega, et Andrei beatboxis Raekoja platsil, mis jäi mulle igavesti meelde. Ta ütles, et vaata, et sa praktikale ka tuled. Aasta hiljem olingi RASKis praktikal.
Mida te praktikast kõige rohkem mäletate?
Kertu: Mina sain esimesel praktikasuvel endale kaks juhendajat – mõlemad Karlid. Nad olid väga toetavad. Aga esimese asjana ehmatas ära tohutu Exceli tabel ehitajate maiste varadega, mis oli koostatud nende oma slängis. See tundus algul päris hirmus.
Helen: Mind lõi pahviks hiiglaslik skeem tuhandete nimedega Andrei seinal. Ta ütles: “Alusta ühest nurgast.” Alguses tundus skeem üle jõu käiv, aga lõpuks muutus see arusaadavaks ja oli väga hea tunne, kui sain juhendajaga rääkida kui võrdne võrdsega.
Kuidas te üldse juristikutseni jõudsite?
Helen: Mul oli perekondlik eelsoodumus – mu õde on ka juura taustaga ja töötanud advokaadina. Ülikooli minnes kahtlesin matemaatilise statistika ja juura vahel ja valisin vastupidiselt vanema venna soovitusele viimase.
Kertu: Mul polnud lapsest saadik kindlat sihti saada advokaadiks. Teadsin, et olen põhjalik ja oskan detailidega töötada, aga avalik esinemine oli mu nõrkus. Tahtsin end selles arendada.
Teil on juba suuri saavutusi, Helen käis väitlemas gümnaasiumide maailmameistrivõistlustel ja Kertu sai Teldersi rahvusvahelisel harjutuskohtu võistlustel 15. koha. Mida olete nendest kogemusest RASKi kaasa võtnud?
Kertu: Need annavad julguse võtta ette teemasid, millest sa algul midagi ei tea, ja saada neis kiiresti eksperdiks. See oskus on advokaaditöös väga vajalik. Mäletan, et kui ma olin bakalaureusetudeng, siis mõtlesin, et issand, nad käivad nendel võistlustel ja teevad seda veel inglise keeles ka. Paari aasta pärast tegin aga seda ka ise. Kõik sellised etapid suunavad sind võtma vastu aina uusi väljakutseid, mis tunduvad algul ületamatud.
Helen: Mul oli harjutuskohtus teemaks au teotamine, ma ei teadnud sellest algul mitte midagi. Väitluses on sisuliselt samamoodi, pidin tegelema näiteks nafta hindade ja Aafrika sisepoliitikaga. Sa tegeledki võib-olla nädalaid sama asjaga, kuid lõpuks pured ennast kuhugi sügavale asja sisse. Ja see oskus olla mingi väikese nišiteema ekspert, olen aru saanud, on advokaatide töös pea igapäevane. Sa pidevalt pead saama kiirelt eksperdiks mingis valdkonnas, millega mõned on tegelenud aastaid.
Kuidas kirjeldaksite praegust noorte põlvkonda õiguses?
Helen: Iga noor tahab, et teda võetakse tõsiselt ja kuulatakse ära. Ma usun, et see on alati nii olnud. Tihti tahetakse tööle minna millegi suurema pärast, teenida mingit suuremat eesmärki, minna näiteks prokuröriks või kohtunikuks või MTÜsse, et oleks mingi suurem siht. Noored otsivad tasakaalu – töö on tähtis, aga mitte ainus väärtus. Oluline on, et töö annaks tähendust.
Kertu: Kui noor siseneb tema jaoks uude süsteemi, siis ta tahab ka ise korra mõelda, kas asjad peavadki nii olema või on ka mõni muu viis, kuidas saaks toimida. On advokaadibüroosid, kus olen tajunud vanamoelisust, et me tegime kunagi nii ja ka teie peate samasugust rada tammuma. Töömaastikule sisenevad noored vajavad aga reformi, et ei elataks vaid tööle, vaid arvestatakse ka muid väärtusi.
Kuidas on juhendajad teid mõjutanud?
Helen: Näha, kuidas tipud töötavad ja strateegiaid loovad, on parim kool. Ma sain praktika ajal ja tööle tulles paljude inimestega rohkem tuttavaks – Ramon, Viviana ja Kristiina, kellega sain koostööd teha, on kõik fantastilised inimesed. Mu juhendaja Andrei on erakordselt tore inimene, temaga on kerge suhelda. Ta käib päevas korra kontrollimas: a) kas sa oled elus, b) kas sul on tööd ja c) kas sul on tore olla. Seda isegi siis, kui sa pole tema praktikant. On näha, et ta hoolib. Ja siis ta sukeldub töösse ja on sammu pealt avalikkusele täiesti teistsugune inimene…
Kertu: Mõni juhendaja on vabal ajal naljakas ja soe, aga tööolukorras totaalselt fookuses ja professionaalne. See on inspireeriv – et saab olla inimene ja samal ajal väga tõsine advokaat. Mind on juristina kõige rohkem kujundanud see, kuidas ma näen, et mu juhendaja Kahm mõtleb, näiteks kui ees on tõsised, kohati kantseliitlikud tekstid ja mingil moel ilmub sinna taha inimlikkus. Vahel on mul heureka-momendid, kui ta seletab, miks ta midagi tegi või miks teisiti ei saa. Mulle on väga hästi meelde jäänud, kui ühel esmaspäeval vaatas laualt vastu minu välja prinditud töö, mis oli punasega täis markeeritud. See punane värv tundus algul hirmus, aga kui sisust koos rääkisime, siis sain aru, et parandused tulid heast kohast ja pakkusid tegelikult väärtusliku õpimomendi.
Mis on teie suurimad õppetunnid?
Helen: Prokuratuuripraktika andis teise vaate – ka teisel pool kohtusaali on head inimesed ja oma loogika. Empaatia on oluline.
Kertu: Hea töö sünnib arutelust, selgitustest ja valmisolekust kriitikat vastu võtta.
Mida soovitaksite noortele, kes valivad eriala või praktikakohta?
Kertu: Tule RASKi tööle. :)
Helen: Tee seda, mis on sulle sisimas mugav. Iga eluotsus ei pea olema selline, kus lükkad ennast mugavustsoonist välja. Ole seal, kus sul on hea olla.
Kertu: Elus ei pea tingimata olema ühte suurt eesmärki – neid võib olla mitu erinevat ja need kõik ei pea olema tingimata tööalased, sihte ja identiteete on inimesel rohkem ja kõik need võivad ajas muutuda. Katseta, testimise teel jõutakse õigetesse kohtadesse.
Helen: Ja ole ise meeldiv inimene, kellega teistel on hea olla. Kui inimesed tahavad sinuga koos töötada, siis on kõik kümneid kordi lihtsam.
Kertu: Ja kogu enda ümber meeldivaid inimesi, sest mingil hetkel muutud nendeks.