Mis päästab loodust hoonete rajamisel – kinnisvaramaks, taaskasutus või päikesepaneel?

Ehituse ja renoveerimisralli energiakulukuse hindamisel on suur roll materjalide valikul ja uuenduslikel küttevõimalustel, kuid need valikud sõltuvad täna vahetult tellija uuendusmeelsusest, teadmistest kui ka rahakotist ja kompromissivalmidusest. Ehk hoopis kinnisvaramaks saab tulevikus olema see müks, mis veenab ühiskonna ja ehitussektori süsteemsemalt oma jalajäljele ja keskkonnamõjudele mõtlema?

Kinnisvaramaks oli üks mitmest energiakriisi ja ehitusvaldkonda ühendava Eesti
Arhitektuurimuuseumi vestlussarja teemast, kus osalesid Eesti Kunstiakadeemia
arhitektuuriosakonna juhataja Sille Pihlaku juhtimisel arhitekt Mihkel Tüür Kadarik ja Tüür Arhitektidest, hoonete olelusringi ekspert Anni Oviir ning Ramon Rask, vandeadvokaat RASK advokaadibüroo energeetika ja ehitus-kinnisvara valdkonnas.

Inimesed peavad üha enam tuleviku kliimavajadustega kohanema ja teadvustama oma valikuid ning kinnisvaramaks on vandeadvokaat Ramon Raski hinnangul üks võimalikke lahendusi, millele tuleks hakata mõtlema. „Õiguslikust poolest vaadatuna võiks kinnisvaramaks olla üks võtmetegur, mis mõõdaks hooneid kogu elutsüklis ja annaks tõuke, et renoveerimist vajavatesse hoonetesse tasub hakata investeerima. Maksustada tuleks niisiis viisil, mis soosib vähem saastavamaid hooneid ja sellest võib saada väga suur motivatsioon hoonefondi uuendamisel,“ ütles advokaadibüroos RASK energia- ja ehitusteemadega tegelev Ramon Rask. „Kui hinnastada vara sel viisil, palju konkreetne vara kahjustab keskkonda, siis varem või hiljem toob see kaasa inimeste tahte investeerida kas olemasolevasse või utiliseerida ja ehitada midagi uut. Tasub juba täna mõelda, et sinu kinnisvara süsiniku jalajälg hakkab
mõjutama, kui palju sa tulevikus maksad. See on asi, millega inimesed peavad tasapisi hakkama harjuma.“

Kui kinnisvaramaks on üks võimalik tuleviku idee, kuidas üleminekut energiatõhusamale hoonestusele suunata, siis kitsamalt on projekteerimisvallas arhitekt Mihkel Tüüri sõnul oluline esmalt hinnata, millel täpselt võiks energiatõhususe saavutamisel olla proportsionaalselt kõige suurem mõju, sest valikuid, millega tegeleda, on mitmeid. „Igatpidi saab asjadega tegeleda - kas timmida A-klassi hooneid, parandada ehitusmaterjalide jalajälge või planeerida. Seda mõjupüramiidi on kujutletud nii, et kõige väiksema mõjuga on kasutusaegse energia sättimine,“ ütles Tüür. „Veidi suurema mõjuga on juba vanade majade taaskasutus või hoones kätketud energiaga tegelemine, aga
kõige suurem mõju on planeerimisel, et mõelda, kus need majad üldse asuvad, kas neid taaskasutada või ehitada uusi.“


Kui Eesti ehitusregistris on kokku umbes miljon maja, siis see on 0,8 maja iga inimese kohta. Hoonestatud pinda on ca 100 ruutu inimese kohta ehk ligi 1,3 miljonit ruutmeetrit. „Kui hakata vaatama, kuidas inimesed seda kasutavad, siis 30 ruutu on inimese kohta elamiseks, ülejäänud pind on muudeks asjade hoidmiseks ning kui palju on pinda tööstuse jaoks. Tuleks küsida, mida täpsemalt mõjutades me seda energiabilanssi kõige tõhusamalt muudame?“ arutles Tüür. Mõned aastad tagasi oli A-klassi maju kokku alla viie protsendi, B-, C-klassi maju oli ligi 10% ja ülejäänud energiaklasse ka 10% ehk tuvastatud energiaklassiga maju oli üldse kokku alla 30%. See arv on nüüdseks ilmselt
kasvanud, aga ligi 70% Eestis ehitatud hoonetest on energiaklassi mõttes teadmata identiteediga.
„Me ehitame elumaju juurde, energiatarbimine tegelikult ei kasva ega vähene, vaid inimesed lihtsalt kolivad uuematesse majadesse. Vanad jäävad alles ja hakkavad kõdunema. Samas oleks osa nendest võimalik ehitusmaterjalina taaskasutada,“ lisas Tüür. Just ehitusmaterjalide kaardistamist vanade hoonete näol uuritakse täna TalTechi ja EKA Bildesti nimelises ühisprojektis. „Üks ülesanne on hinnata, mis materjali võiks saada näiteks paljudest nendest tüüphoonetest, mida oleks vaja maha võtta,“ ütles hoonete olelusringi ekspert Anni Oviir. Samas on vana ehitusmaterjali kasutamine tema sõnul kvaliteediprobleemide tõttu keeruline. Palju odavam ja lihtsam on võtta uus materjal, aga kui rääkida süsinikust, siis on igasugune uuesti kasutamine väga hea.

Anni Oviir selgitas, kuidas tulevikus on kavas energiatõhususe hindamisel lähtuda mitte kitsalt sellest, kui palju hoone oma kasutusel energiat tarbib, vaid mõõta kogu hoone olelusringi alates selle rajamisest (ehitusmaterjalide tootmine) kuni lõppemiseni (utiliseerimine). Nii õnnestub oluliselt täpsemalt ja adekvaatsemalt võtta arvesse hoonestuse tegelikku süsinikujalajälge. Ühtlasi loob see lisastiimuli olemasolevate hoonete renoveerimisele, kuna näiteks betoonvundamendi ja -tarinditega hoone renoveerimisel on võimalik nende kahe säilitamisel ehk taaskasutamisel säästa hinnanguliselt kuni 50% hoone olelusringi põhisest CO2 heitmest.

Eestis on palju hooneid, mis vajavad uuendust. Renoveerimismaraton on suurel määral juba käima joostud. Samas pole see võimalus ainult energiatõhususe saavutamiseks, vaid sel on suur potentsiaal arhitektuuri kvaliteedi tõstmiseks, märkis Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriosakonna juhataja Sille Pihlak. Samas tuleks siin märksa enam arhitekte kaasata.


„Sama kehtib ka uute hoonete puhul, mis on alles projekteerimisel – kuidas projekteerida hooneid nii, et A-klassi saavutades ei paneks sinna peale lihtsalt päikesepaneeli, ühte lisakihti soojustust või kolmekordset akent, vaid kas saaks kuidagi paremini, nutikamalt projekteerida ruume ja hooneid, mis tegelikult juhinduvad sellest energiast?“ küsis Pihlak. „Ehk siis need on energiadisainiobjektid, mitte ainuüksi energiatõhususobjektid.“ Sotsiaalse tellimuse ja keskkonnahoidliku kultuuri edendamise üks võimalik inspiratsiooniallikas on riigiasutustele pandud kohustus avalike hoonete rajamisel või renoveerimisel kulutada üks protsent ehitusmaksumusest kunstiteostele. „Kui see kunstiprojektide lahendus tuli, siis saime endale fuajeedesse ägedad lisandid. Ma olen vahepeal propageerinud taristudisaini, et 1% taristust peaks minema ka arhitektide kätte. Juba Euroopa Liidu toetuse nõuetes võiks olla ette nähtud arhitekti kaasamine selleks, et tekiks suurem ja
terviklikum pilk,“ ütles Pihlak. „Renoveerimisel võiks arhitekti kaasatus olla kohustuslik ja mingi väike protsent või kasvõi innovatsiooni osak selle juures võiks olla tingimuseks, et pälvida Kredexi heakskiit.“


Täna hoonestuses toimuv on Ramon Raski sõnul vaid üks osa suurest kliimaneutraalsuse poole liikumise voolust. „Paralleelselt on ka riigikogus menetluses mitmed eelnõud, mis tegelevad taastuvenergia kasvuga märkimisväärsetes mahtudes, mis omakoda viib selleni, et me ühelt poolt
seame reegleid, et eranditult justkui iga maja peaks olema varustatud päikesepaneelide, akumulaatorite ja muuga, samas kui nende hoonekomplekside lähedusse on kavas ehitada taastuvenergiajaamasid, on need siis tuulejaamad, päikesejaamad või mingid salvestid,“ ütles Rask.
Hoonefondi uuendamist tuleks vaadelda koos taastuvenergiajaamade planeerimise ja turule toomisega.

Näide üleriiklikust planeerimisambitsioonist on Raski sõnul täna taastuvenergias toimuv, kus aastaid on tegeletud sellega, et tuuleparke on planeeritud kohaliku omavalitsuse tasandil, aga paraku on need projektid takerdunud vaidlustesse. Täna on riik takistuste ületamiseks kavandamas üleriigilise eriplaneeringu raames eelisarendusalade väljavalimist ja seeläbi parkide arendusele jõulise tõuke andmist. „Selle sammuga samaaegselt peaks riik tegelikkuses andma ka sõnumi, et nendes eelisarendusalade juures olevates hoonestusgruppides peaks käivituma projekt, kus hakatakse koos rohelise energia tootmisega planeerima ka seda energiat tarbivate hoonete renoveerimist,“ lisas Rask.




Eesti Arhitektuurimuuseumi vestlussarja „(H)ARUTUS“ keskmes on ühiskonnas aktuaalsed ruumikultuuri ning arhitektuuriga ristuvad teemad. Muuseumis saavad kokku eri elualade eksperdid, kes püüavad kõnealuse teema lahti harutada ning oma eriala vaatevinklist lahendusi pakkuda.

Pealkirja „Kallis toasoe“ all ehk energiakriisi teemal (h)arutasid hoonete energiatõhusust ning arhitektuuri tähtsust energiakriisis lahkavad arhitekt Mihkel Tüür (Kadarik Tüür Arhitektid), hoonete olelusringi ekspert Anni Oviir Tallinna Tehnikaülikoolist ning Ramon Rask, vandeadvokaat energeetika ja ehitus-kinnisvara valdkonnas. Vestlust juhtis arhitekt, Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriosakonna juhataja Sille Pihlak.