Järgnevalt võtame kokku põhiteemad arutelust, kus osalesid kodanikuaktivist Tarmo Jüristo, Eesti Kunstiakadeemia õppejõud ja maastikuarhitekt Karin Bachmann, Eestimaa Looduse Fondi juhatuse liige ja looduskaitse ekspert Silvia Lotman ning kaitseminister Hanno Pevkur. Vestlust juhtis advokaadibüroo RASK vandeadvokaat Villy Lopman. Jagame ka huvilistega täispika arutelu videosalvestust.
Suuri otsuseid saatku teadmistel tuginev debatt
Eestis puudub täna ühtne arusaam ja valem, kuidas viia suuri otsuseid ellu ilma ühiskondliku tülita. Probleemi kese seisneb küsimuses, kuidas ajada asju nii, et Eesti areng ei oleks takistatud, loodus oleks hoitud, eraomandile piirangute seadmine ei mõjuks karistusena ning tasakaalustatud kokkuleppe leidmine oleks võimalik. Suurte otsustega peab kaasnema reaalne ja õiglasena tajutud tasakaalustav selgitus ja hüvitis.
Seni on suuri projekte saatev ühiskondlik debatt olnud vaatamata kõigele pigem eluterve selles mõttes, et debatt on ikkagi toimunud ja arvamusi on vahetatud sisulisel tasandil, mitte pole lihtsalt tülli mindud. Isegi näiteks nö Tartu tselluloositehase puhul oli täheldatav arutelu alguspunkt ja selle sisuline areng. Projekti idee stressitest ja arvamuste paljusus on omaette väärtus. Arutelu puudumine ja isegi väga skeptiliste küsimuste esitamata jätmine oleks tõsine probleem.
Samas arutelu ei tohiks liikuda sinna, et iga uus idee või projekt ühiskonda polariseerib või lõhestab. Eestis pole õnneks seni veel nii massiivset polariseerumist toimunud nagu näiteks USAs vabariiklaste ja demokraatide vahel. Küll on aga meie ühiskond viimastel aastakümnetel muutunud nii palju, et suurte otsuste arutelud kipuvad jääma pinnapealseks. Selliselt võib eluterve ja edasiviiv diskussioon asenduda konfliktiga.
Debati kvaliteeti mõjutab oluliselt see, kuidas arutellu sisenetakse. Ideaalses otsustusprotsessis kuulatakse esmalt ära argumendid, vaagitakse neid oma teadmiste ja väärtussüsteemi raamides ning alles seejärel jõutakse ratsionaalse järelduseni. Samuti tuleks olla valmis selleks, et mingid eeldused või järeldused võivad vajada korrigeerimist.
Siiski kipub protsess sageli olema vastupidine: arutelu alustatakse mingis hoiakus ja ratsionaliseeritakse oma toetus- või vastuargumente uut infot tegelikkuses arvestamata. Selle tagajärjeks on nii-öelda cue-taking, mis tähendab, et võetakse üle mõne mõjuisiku hoiak ning see määrab, mida arvatakse. Näitena saab välja tuua Nursipalu, automaksu, vaktsineerimise, Rail Balticu jne. Oluline on mõista, et selliselt üle võetud arvamused ja eeldused annavad nö tervikliku komplekti, mille järgi valikuid teha, kuid need valikud ei ole reeglina ratsionaalsed, vaid pigem ära ratsionaliseeritud. Tihti ei olegi probleemiks info puudus, vaid see, et tohutust infomerest otsitakse ja leitakse mõned sobivad infokillud, millega kinnitatakse endale seda, et mida enne usuti.
Ühiskondlikud debatid peaksid põhinema faktidel ja arusaamal, et arvamused ja järeldused võivadki uue info kogunemisel muutuda. Arutelu kvaliteeti rikastab see, kui arutellu siseneda teadmisega, et ollakse valmis aktsepteerima teist arvamust ja uusi fakte. Samuti tuleks olla valmis selleks, et uute teadmiste tõttu võib olla vajalik mingi vana seisukoha ümber vaatamine.
Isiklik looduskogemus mõjutab väärtushinnanguid
Inimese varasemad teadmised, kogemused ja ümbritsev ruum mõjutavad eriti palju just loodusalaseid arutelusid. Keskkonnaalaseid teadmisi ei ole võimalik kiiresti omandada ja looduses esinevad seosed on väga keerulised. Seetõttu on linnastunud ühiskonnas oluline juba lapsepõlves saada piisavalt loodusalast kogemust, et hiljem oleks võimalik mõista looduses esinevaid seoseid ja siduda uut infot varasemate teadmistega.
Kokkupuude loodusega aitab laiemalt mõista ümbritsevat. Samuti aitab see eristada olulist ja ebaolulist linnaruumis. Näiteks me võime tajuda, et kusagil linnakeskkonas (nt pargis või selle lähedal) on hea olla või kusagil on halb olla (nt mürarikkad kohad), aga raske on mõista, miks see nii on. Kokkuvõttes on loodus linnas ja elurikkus vajalik ka inimesele, mitte vaid nö looduse enda pärast.
Aga kuidas looduse väärtust mõõta? Viise on erinevad. Üks väärtus on mets kui terviklik ökosüsteem. Samas on võimalik välja arvutada, palju ühe või teise loodusnähtuse taastamine maksab (nt puude ümber istutamine). Samuti on teatud linnud ja loomad looduskaitseliste hüvitiste kaudu ära hinnastatud. Väga keeruline on hinnastada aga hoovust, kalade kudemisalasid või nahkhiirte rändeteid.
Seitsmekümnendatel loodi ökosüsteemi teenuste kontseptsioon eesmärgiga rääkida majandusinimestega rahakeeles väärtustest, mida pole võimalik hinnastada. Sest kuidas hinnastada puhast õhku ja tolmeldamisteenust – hüvesid, mida loodus inimesele pakub? Selle kaudu loodeti leida ühist keelt, kuid see ei toiminud.
Sellegipoolest on praegugi palju neid, kes mõtlevad loodusest kui teenusest ehk lähtuvad teenusepakkuja ja kliendi suhtest. Kui inimesel endal on vähene isiklik kokkupuude loodusega või see puudub üldse, siis ta kaldubki suhtuma loodusesse lähtuvalt teenuse kontseptsioonist.
Uuringutega võib küll looduse mõju selgitada, aga enda kogemus töötab alati paremini. Loodus tuleb teha rohkem isiklikuks, inimesele lähedasemaks. Ja tegelikult peaks loodust vaatlema terviksüsteemina, millest ei saa tükke välja võtta ega ühte teisele eelistada.
Kõike rahas mõõta pole võimalik
Tihti aitab rahaline dimensioon lõpetada vaidluse. Pooled nõustuvad, et maailmavaadet ei suudeta arutelu teel paika saada, aga samas jõutakse summas kokkuleppele ning sellega on võimalik vaidlus lõpetada. Kuid ka sellisele lahenduse eelneb suhtlus ja arutelu.
Loomulikult käib debatt esmalt selle üle, kas ühte või teist arendusprojekti (nt sild, tuulepark) on üldse vaja. Rahaline kompensatsioon on seejuures teisejärguline. Samas muudab raha debatti selliselt, et näiteks riik peab olema omanike õiguste väga intensiivsel riivamisel valmis kompenseerima vastavad piirangud. Igasugune otseselt inimeste omandit ja elukeskkonda pöördeliselt mõjutav tegevus avalikes huvides peab olema õiglaselt hüvitatud. Riigikaitseliste otsuste tegemisel on seni oldud pigem koostööaltid - riigikaitselisi omandamisi on olnud umbes kakssada ja vaid ühel juhul on jõutud kohtusse.
Teisalt kiputakse raha sellistes vaidlustes kasutama kui instrumenti, millel on kõigi jaoks ühine vääring ka siis, kui kokkuleppele ei jõuta. Tegelikkuses see nii ei ole. Kõik ei ole rahas ühtmoodi mõõdetav ja ka asjadel on inimeste jaoks erinev väärtus. Näiteks mõnele maaomanikule on tema mets emotsionaalse, mitte majandusliku väärtusega. Sellisel juhul pole võimalik selle metsa raiet täielikult samaväärselt kompenseerida.
Samas pole raha alati ka probleemide tekitaja, vaid lihtsalt üks lisamuutuja, mida saab kasutada omandiõiguse riivete kompenseerimiseks ja mis võib parandada või ka halvendada kitsenduse vastuvõtmist või talumist.
Kokkuvõtteks sõltub ühiskondliku debati tugevus üksnes ja vaid selle liikmetest. Kõigil on igast debatist midagi õppida ja kõik peavad olema valmis enda seniseid arvamusi muutma või kohendama. Samuti on kõigil õigus eksida ja olla mõistetud, kui eksitakse. Kui see kõik on võimalik ja vastuvõetav, siis tähendab arutelu arengut ning sellega tehakse läbi iga suurprojekti esimene stressitest.